tere maailm!

kaisin salaja naaberriigis.

eee....ooo......et siis sri aga mul läks pea motetest tühjaks seda pilti vaadates..

hmm... pidev reklaam yfule!

kergejoustik rokib ikka kahesajaga

ei pea vist mainima, et lopp on lahedal.
vahepeal siin niisama... salaja peruus kainud ja sealt "originaal"kaupa ostnud. kingituste ostmisega tegelenud ja sopradega olesklemisega ka. oeh... nii v+ahe aega ja nii palju asju, mida veel tahaks teha. uritan voimalikult palju asju igasse paeva suruda (sellest tulenevalt ei ole eriti aega blogiga tegelemiseks). aa eriti lahe ju. praegu on aricas surfi maailmameistrikad ja siis koik koige tegijamad tegelased on kohal ja mingil kummalisel pohjusel on cameron diaz end ka siia vedanud. ok tegelt mul on selg hetkel kover (eile kaisin jousaalis 120kg poolkukke tehes kogemata pikali) ja tanane paev kestis 24h asemel vahemalt 72, nii et vean end voodi poole, kus saan rahulikult monda head "originaal"dvd-d vaadata:)

ohohoo... ikka veel elus ja terve ja paanikas.
igatahes 18 paeva olen aricas veel. ja ei tea, kas naerda voi nutta.:D
ma nii loodan, et jargmine nadalavahetus saan peruusse minna...

mina olen pruun ja sina oled pruun, aga marcelo on ikka pruunim

internacional!

kolm on seltskond

mhmh, nalja nabani

see ei ole nali

et nagu, ma olen vihane ää

midagi fanny korvade juures on lihtsalt liiga naljakas.

otsin kajakaid

ei olnud hea

10 kuud hiljem

mingi jobu on.

2 jobu. okok:D henry ja claudio

jou, treener

Aga muidugi! Alustan koige tähtsamast!!!

Valeria ja Luis

Meie kuulus Morro

vau... marcelo sulandub päris hästi tausta sisse.

Fanny ja German meie armsas jousaalis

Kehalise opetaja geniaaline idee minna rattaga soitma 30ne tüdrukuga, kellest rohkem kui pool ei ole eluski ühtegi musklit trenni eesmärgil liigutanud.

Minu oranz majake

Once

Alfajorid! mmm

Tokked on ju kergejoustiku A ja O, voi mis?

tore! peale 30min kirjutamist viskas arvuti pildi eest ära:)

Uuesti siis.

Laupäeval oli kavas trenni minna, aga seoses sellega, et staadionil toimusid queca meistrivoistlused, jäi see plaan ära. Votsin kinni esimesest voimalusest midagi huvitavat teha ja läksin Betzyga paralleelika Valentina juurde, kuhu kogunes veel umbes 15 klassikaaslast ja paralleelikat. Tsiilis on selline lahe komme, et kooli sünnipäevanädalal korraldatakse igasuguseid klassidevahelisi voistlusi ja üritusi. ( näiteks: videoklipp, playbox, jalgpall, mission impossible, kuninganna&kuningas, mr&mrs "jalad", originaalne koreograafia, maskott, kostüüm etc etc ja etc). Uskumatult palju erinevaid voistlusi on. Igatahes, eile hakkasid nad siis nn playboxi ettevalmistama. Suht 2 tunniga oli peaaegu täiesti valmis koreograafia JA osaleb sama palju poisse kui tüdrukuid. Suht uskumatu:D Selge on see, et aniversario on koige huvitavam asi, mida koolis tehakse. Seda enam olen ma vihane, et ma lähen minema täpselt samal päeval, kui see algab. Ja eelmine aasta joudsin ma umbes 2 nädalat peale selle algust. Milline vedamine, eksole. Onneks tehakse moned üksikud üritused eelneval päeval (kostüümipidu, mr&mrs piernas etc).
Ohtul toimus zojos fiesta perfeccion, mida korraldab mingisugune raadio ja lastakse ainult 90ndate muusikat. Kuna klassiode tantsis seal, siis saime tasuta piletid. Ja läksimegi siis Betzy ja Karlaga. Oega klubitamas käimine pole ikka päris "see" ja mingi hetk, kui nägin trennikaaslasi, siis liitusin nendega. Kokkuvoteks voib öelda, et hommikul kell 6 vajusin oma voodisse suht roomsalt ja üles sain alles lounasöögiks.
Lahe üritus oli, aga mulle meeldis rohkem eelmine nädalavahetus, kui käisime koikide Aricas viibivate AFSikate ja Yfukatega.
Nüüd homme on ka vaba päev onneks. Korraldatakse mingisugune ülelinnaline opetajate koosoleks ja taaskord jäävad tunnid ära. Ega ma ei vingu:D Plaan on minna Fanny, Marcelo ja Ingoga peale trenni linna sööma ja Valeriaga spordipoodi.

Appiiii... keegi tark otsustas, et ma pean aniversariol oma klassi esindama Miss Piernas voistlusel. Ehk siis täpselt 4 nädalat, et umbes 3000kg maha saada. jeee

Igatahs, vahepeal olen siis vahelduseks tantsimas käinud. See laupäev jälle. Zojo on ikka palju ponevam kui Kamikaze. Ega millegi väga ponevaga polegi hakkama saanud. Tantsinud ja jooksnud ja piraate vaatamas käinud. Ja pilte teinud. hullumoodi!

homme ma kirjutan! ma luban!!!

heihei!
10 kuud on möödas! 10!!!!!! ja nii vähe on veel jäänud. Koguaeg on selline tunne, et iga päev peaks midagi hästi erilist tegema. Ja on juba nii palju asju, mis sunnivad äraminekule motlema. Nt see, et lennukile lastakse ainult 20 kg pagasiga! Ma ei kujuta ette kes see ahv oli, kes selle numbri peale tuli, aga kui ma teda näeksin, siis ütleks küll, et suicidate. Pm lisakilode eest tuleks kosmilisi summasid maksta nii et motekam on osad asjad pakiga enne ära saata. Ja nüüd tegelengi osade kingituste ostmise ja riiete kokkupakkimisega. Sest juba järgmine nädal peaks kast teel olema.
Trennis on ka koguaeg mingi hull hüvastijätmise jutt. Mis nad ikka pirisevad, tervelt üks kuu on veel jäänud, et igapäev teha üks suur carrete. yeah right, nagu see oleks voimalik minupuhul. Ajaa... trenniga veel seda ka, et mul on jalaga mingi arusaamatu probleem ja koike on jube valus teha. Voi noh, tegelt mitte nii väga arusaamatu... asi on staadionis ja naelikutes. Aga jah, hetkel teen koike ainult murul.

Muideks.. joudsin just natuke aega tagasi koolist. Tänane päev möödus seal kummaliselt kiiresti. Esimene tund oli filosoofia kontrolltöö, kus ma saan raudselt punase hind. Voibolla on probleem selles, et ma ei oppinud selleks tööks... kes teab? Siis tuli Lenguaje electivo (kirjandus/keel), kus pidin mingi raamatu ja selle autori kohta kone pidama. Valisin "Läänerindel muutuseta". Meil on lenguajes koguaeg mingid tööd ja ma olen umbes 10 erineva raamatu kohta kirjandi kirjutanud. Siis kehalises läksime jalgratastega randa ja pärast matemaatikas tegime sissejuhatava tunni siinuse, koosinuse ja tangensi oppimiseks (Y). Ja sinna see kool läkski.

Nüüd ootab mindi taaskord 2h staadioni jalgpalliväljakul möllamist (loe: trenn).

Hiljem pildid ka.

Käisime Betzy tantsukooli esinemist vaatamas

selline tore uudis, et Monica saatis meie arvuti Iquiquesse, sest ventilaator undas. Et umbes 3 nâdalat voite siis jârgmiseid pilte oodata:)

Eestlased!

Pehmed ja karvased..:)

Meie koik:)

YFU lopuorientatsioon Santiagos ja Olmués
(hiljem kirjutan ka)

Selja taga on pikk nädalavahetus. Esmaspäeval ja teisipäeval jäid tunnid ära. jeeee.
Eesti pärast muretsemise korvalt joudsin ma veel igasugu ponevaid asju teha. Reede ohtul näiteks läksime Betzy ja Ingoga Claudia juurde, kus vaatasime meistriteost nimega Liblikaefekt 2. Eriti ei soovita. Palju seksi, vähe pointi. Aga pärast vaatasime veel Pingviinide marssi ka ja soime pannkooke manjariga, nii et kokkuvottes oli ohtu ikkagi igavesti tore:)
Laupäeval läksin hommikul kell 9 lihtsalt selle pärast trenni, et avastada, et staadionil on mingi kooli spordipäev ja et treenida ei saa. Siiski passisin seal paar tundi ja ajasin Sergioga (treeneriga) juttu. Ohtul saime Fannyga kokku ja tegime niisama aega parajaks kuni joudis kätte balletti mineku aeg. Koik Arica erinevad tantsukoolid, -trennid esinesid. Betzy oma oli kaugelt parim. Peaaegu koik grupid olid täiesti kohutavad.. pool ajast üritasin ma kas mitte naerda voi mitte magama jääda.

Pühapäevast ma ei tea midagi. Vist magasin maha..

Esmaspäeval peale trenni jäin Fannyga linna sööma ja lihtsalt poodidesse luusima ja teisipäeval tegin suht sama nalja, ainult et selle erinevusega, et pärast liitus meiega Ingo ja me läksime randa.
Kui nüüd järele moelda, siis ei olnudki nii huvitav.. haha. Igatahes.. suva see, sest mina lähen nädala pärast Santiagosse muahaha. Kellel nüüd ponev on, ah?

Hirm kodu pärast

"Võtab temaatika hästi kokku, et samal ajal kui kaitsjad Hugo Bossi teksade pärast kaklesid viidi Pronksmees rahulikult minema..."

Mul pole sonu, et kirjeldada seda hirmu, mida ma tunnen oma kodu pärast ja seda viha, mida ma tunnen moeldes inimestele, kes mind hirmu tundma sundisid. Hetkel olen täielikus shokis.

eile käisin oma kahe lemmiksakslasega kinos koigi aegade koige tobedamat filmi vaatamas! Ghost rider - vengador fantasma! hahahaa... täiesti hull film, ma naersin pool sellest maha:)

Ei tegelt voib eilse päevaga ikkagi rahule jääda. Kui tihti ikka peale trenni sakslased sulle empanadasi välja teevad ja kinno viivad. ok, kui päris aus olla, siis käib jutt ühest empanadast ja taksoraha maksin ma enda eest ise, aga see pole oluline:D Oluline on kinoelamus ükskoik oudne see ka poleks. jee.

Ahjaa! Seda ka, et eile said saatuslikud 9 kuud täis siin Arica liivasel pinnal... vaya!

Ja nüüd tuleb üks ilmatu pikk nädalavahetus mille ma vägagi ilusasti plaanin ära sisustada. Reedel peale staadionit jooksen Claudia poole, kus teeme mingi seltskonnaga filmi vaatamise JA sööme pannkooke. Oeh ma nii ootan juba. Pannkooke see tähendab:D:D Ja laupäeval balleti vaatamine. Ja edasine on juba hämane... ega mul terve elu ju ka etteplaneeritud pole!?

Koige kurvem mu elu juures on see, et ma ei saa seda jäädvustada. (vihje: kaamera!)

oeh, uni on. Öösel erilist magamist ei toimunud. Nimelt käisin klassioe 16ndal sünnipäeval. Aga jah, sellest üritusest pole muud midagi eriti rääkida, sest olgem ausad, seal ei toimunudki midagi mainimisväärset. Laupäeval oli 200m voistlus. Ja..!! Lopuks ometi läks normaalselt. Ja siis pärast jooksin mitu tundi mööda linna ringi oma kümne kotiga, et head kinki Veronicale leida.
Ja reedel olin terve päeva linnas postimaja ja LAN Airline´si vahet jooksmas. Sellega seoses ka koige huvitavam uudis - 10ndal mail soidan Santiagosse aastalopu orientatsioonile. Ainult 4 päeva, aga ikkagi lahe koiki uuesti näha:)

Leia viis erinevust;)
Betzy ja Monica

Selline kole lugu, et nüüd on ilmad ametlikult jahedaks läinud. Tegelikult tähendab see seda, et kell 11 hommikul oues olles läheb nahk ikkagi punaseks, aga enne seda ja peale kella viite ohtul peab harjumatult palju riideid selga panema. See polegi nii oluline, aga veits teeb muret maikuune Santiagosse minek, sest teatavasti on seal tunduvalt külmem kui siin. Ja minu kapist lihtsalt ei leia talveriideid.

Midagi üliponevat juhtunud pole, aga kas üldse eksisteerib inimesi, kellel koguaeg midagi mainimisväärset toimub? Olgu. Filosoofiast korvale kaldudes, räägiks äkki millegist huvitavast ka:).

Eile oli selline ponev päev, mida teatud olukordades nimetatakse reedeks! jee. Igatahes asja mitte just koige positiivsem külg on see, et üle kolme nädala toimusid sellel reedel ka tunnid. Alustuseks filosoofia kontrolltöö. Vaene mina. Tegelikult ma lootsin mingi hea hinde sealt saada (sest ajaloo ja kirjanduse töödes ma olen oma oest paremaid hindeid viimasel ajal saanud:O suht tegija voi mis?), AGA peale esimese teksti läbi lugemist sai suht selgeks, et midagi head sealt küll ei tule. Loppkokkuvottes tegin kolmveerand tööd ära ja läksin mingit kasulikumat tegevust otsima. haha. Ja siis! Valikaines, teiste sonadega kirjanduses, panime koik oma teadmised kasutusse ja tegime järjehoidjaid. sin comentario. Ja siis kehalises oppisime pakkudest starte tegema. Minu jaoks küll väga uus asi;) Moni targem voib eelmisest lausest sarkasmi ka välja lugeda. Ja päeva lopetuseks matemaatika.

Kuna trenn jäi seoses tänaste voistlustega ära, siis otsustasin ohtul linna minna. Koige pealt läksime Fanny ja Marceloga kohvikusse ja panime taaskord toepohja alla faktile, et koik vahetusopilased votavad juurde. Peale filosoofiliste teadmiste jagamist helistas mulle järgmine sakslane, kelleks osutus Ingo. Tuleb välja, et ta oli meie viimase kohvikus käimisega (tutvustasin oma kahte lemmiksaklast:)) Torta y Tarta tortidest nii soltuvusse jäänud, et nüüd oli ta terve seltskonnaga lihtsalt selle pärast linna tulnud. Kohale joudes osutusid teda saatvad inimesed küll üsna kahtlasteks, aga elasin üle ja tegelikult oli isegi suhteliselt lobus. Ja siis kui lopuks Pre-sse Betzyt ootama läksin, onnestus mul veel pool oma klassi ka ära näha.

Ja täna! Hommikul olid sellised ponevad voistlused, kus ma jooksin 100m (halb), kargasin kaugust (halvem) ja jooksin 4x100m teadet (halvim). OK, ok, nüüd ma tegelt natuke valetasin - 4x100m läks hästi. Ja siis miski reporter Arica kohalikust ajalehest tegi minuga intervjuu. Juhtub ka parimatel.. haha..

¡Oih! ¿Aga see pilt on ju vana...? Ma tean jah, ¡aga seda sa saad, kui uusi pole!

Selja taga on üks väga monus pikk nädalavahetus. Reede algas hommikuse trenniga, mis oli seekord üllatavalt energiline. Tavaliselt on mul hommikuti millegi pärast jube keeruline ärkvel olla. Ei tea küll miks.... Ja peale lounasööki! Läksin randa. jee. Mitte päikest votma - kell 5 on juba liiga tuuline, et end paljaks votta (tali tuleb, haha) - aga lihtsalt murul vedelema (ma motlen seda 10mx10m murulappi, mille Dimango eest leida voib. Hei, korbes pole rohelisega laiata eksole.). Rääkisime Fanny ja ühe ta parima sobra Marcelo´ga koik maailma asjad selgeks ja suundusime jäätisekohviku poole. Marcelo oli nii kena ja vahetas oma kolme maitsega jäätise minu kahemaitselise vastu ja elu läks edasi. Meie ka.. Liiga kiiresti joudis kätte aeg minna jälle bussi peale. Ja siis tuli laupäev! Trenniskäimisega see kord hiilata ei saa, sest tsiillastele on munadepühad hoopis suurema tähendusega kui munade värvimine. Nii et koik magasid kodus magusat und. Mina ka. Mingi moment tuli üles tousta ja linna poole loksuma hakata. Seekordne meelelahutus - kino ja sama seltskond. Kuna Frank Milleri 300 algas alles ohtul, siis tuli pikalt pikalt oodata. Kokkuhoidlik nagu ma olen lasin seekord endale jäätise välja teha. Aga selleks sobrad ongi ju? haha. Siis film. Väga- väga - väga ja natuke rohkem meeldis. Ei tegelt ka, jube lahe film. Aga peale filmi tekkis natuke problemaatiline küsimus.. kuidas koju saada nimelt. Film oli alanud oodatust hiljem ja koju helistamine ei tulnud kuidagi välja. Sest tavaliselt peab teine inimene telefoni vastu votma selleks, et talle midagi öelda... Niisiis jäin ma viimasest bussist suurejooneliselt maha ja otsustasin taksoga minna. Koju joudes sain oma esimese kurja vestluse osaks (vau!), aga kokkuvottes ei juhtunud midagi. Ja siis püha pühapäev. Ohtuni magamisest ei tulnud midagi välja, sest Monica pistis juba kell 9!!! karjuma, et nüüd on aeg hommikust sööma minna. Täielikult segaduses loivasin kööki, aga tuju läks oluliselt positiivsemaks, kui laual shokolaadimune nägin. Miks Eestis sellist traditsiooni pole? njah. Igatahes pärast magasin 11ni välja ja nägin jänestest ja tibudest und (muidugi, muidugi). Mingi moment otsustasin jooksma minna. Moeldud - tehtud. Jooksin ookeanini välja ja motlesin mingi imala motlemishetke teha - a la vaatan ookeanit ja motlen elu motte üle. Kajakad käisid aga kahjuks oma kraaksumise ja haisuga piisavalt pinda, et seda plaani mitte teostada. Jalad alla ja koju tagasi, mis muud. Ülejäänud päev möödus üsna üksluiselt, aga monikord on see ka hea. Ja warner channelil oli the o.c maraton;) Ja nii jouamegi tänasesse päeva, mis ka üsna edukalt möödunud siiani. Matemaatika sai Felipe korval liiga kiiresti läbi ja keemias sai viimases pingis ilusat und näha. Ja filosoofias sain oma vaimukust liigagi avalikult demonstreerida. oeh jah. Mida pole antud, seda pole antud noh:D Loodame, et opetaja on minuga samal lainel.. Njaa. Siis väike 40-minutline jalutuskäik staadionile ja... ah, suva see, keda mu treeningplaan ikka huvitab. Oluline on see, et nüüd ma olen kodus ja LOPUKS kirjutasin MIDAGI oma blogi. jess.

jouu

Et siis. Ei teagi millest kirjutada. Ainult 3 kuud on seda elu siin veel jäänud. Terve sisemus tombub kokku sellest moeldes. Sest nii palju on ju veel teha ja näha. Ja nii palju inimesi, keda ei saa ju niisama siia jätta. Ah, ma ei tea. Elu on lihtsam sellest mittemoeldes, nii et jätame selle:)

Reedel joudis Eestist üks ülimalt tore pakk:) Aitäh tädi Liia!! Lahke nagu ma olen vedasin kommid kooli kaasa. Ütleme nii, et Kalev voiks vabalt oma kaupa Tsiilisse vedama hakata. Ostjatest vist puudust poleks..;) Ja kiri oli ka väga armas- aitäh, aitäh, aitäh!

Ja lootus säilib, et lähiajal saan pildistamisega jälle tegelema hakata, sest olgem ausad - mu blog pole ilma piltideta vist suurt midagi väärt:)

Betzy neli erinevat külge.


Channeling my inner lion

Jaana neli erinevat lousta:)

"Oih, jälle on ajaloo kodune töö tegemata?!"

Jean´s day on ikka liiga hea. Veits tombab tuju alla see, et ta on ainult kord iga kahe tuhande aasta tagant. jeah.

hehe... ma olen siin veidi ocupada olnud, aga motlesin, et on viimane aeg mingisuguseid elumärke ilmutada:) kaamerat ikka pole, sest laadija ei joua kuidagi antofagastast aricani. peab teiste lahkust ärakasutama senikaua..

hehei!

Et siis mis uut? Koolilapseelu on täies hoos. Trenn samuti täies hoos. Ja muudeks tegemisteks nagu eriti aega ei jäägi:D. Ei tegelt, kui väga pingutada, siis jouab laupäeval peole ka..;)

Et esimene koolinädal siis. Selline uudis minu poolt, et kool on lahe! Sonad toeliselt nohikult:) Ei tegelt on lugu selline, et kooliroomu rikub ainult varajane ärkamine. Muidu on täpselt nii, et iga vahetund saab relaxida ja päikest votta ja mone jobuga juttu ajada ja siis kui tunnikell heliseb, siis vaatab, kas on selline aine, mida viitsib kaasa teha ja kui ei ole, siis oh well, juhtub. Füüsika ja keemia on endale kindlustanud koha minu halvas nimekirjas ja enne näeb mind paljalt mööda linna jooksmas, kui füüsika ülesandeid lahendamas:) Ja siis! Lemmikaine on vana hea ajalugu. Aineopetaja on mu klassijuhataja ka ja üleüldse üks väga tore tädi. Jagan klassiga oma teadmisi külma sója ja holokausti kohta eksole. Esmaspäeval on esmakordselt selline imeloom nagu filosoofia ja ei oskagi midagi oodata. Ajaa ja kirjandus on ka täitsa okei. Valikainete süsteem on minu koolis selline, et tercero medios valivad koik endale ühe oppeainete kombinatsiooni, mida nad hakkavad nädalas 2x rohkem saama. Aga trikk on selles, et kuna aineid on kuus ja nad on jaotatud kahte gruppi ning molemates gruppides on need kolm ainet üheaegselt, siis on valik suht piiratud. Nt mina tahtsin algusest saadik kirjandus/grammatikat, aga selle valides sain teiseks valikaineks votta ajaloo, keemia voi füüsika. vot nii siis. Aga väga oigesti valisin. Mu kirjanduse grupis on ainult 9 inimest ja ajaloo omas on 16. Igal juhul parem ja keele koha pealt aitab just eriti palju. Siis veel on sellel aastal uus ja huvitav see, et endistest kolmest paralleelist tehti nüüd hoopis kaks nii et nüüd on mul umbes kaheksa uut klassikaaslast:) Ja nüüd! Koige ponevam asi üldse.. Nimelt uued vahetusopilased! jee! Austria tsikk kelle nime ma ei oska kirjutada (Jaqueline??) ja saksa kutt Ingo. Ja isiklikult loeksin veel kolmandaks vahetusopilaseks ühe tsiili tüübi, kes käis Uus-Meremaal vahetuses ja nüüd joudis tagasi. Kas ta voik veel gringom válja näha? Eiiii!:D Aga heas mottes:D. Anyway austria tüdrukuga eriti kokku ei puutu, sest ta käib must nooremas klassis ja elutseb oma klassikaaslastega, aga saksa poiss käib mu paralleelis ja on ilgelt sobralik ja väärt tüüp:). Hästi imelik on näha, kuidas neil alguses nii raske koigest aru saada on ja üldse.. Nagu näeks et, oh, see olin ju mina 7 kuud tagasi. Ja mis veel on naljakas, on see, et kuigi sakslane näeb välja nagu koige tavalisem eurooplane ogivad koik tsiili tüdrukud teda silmadega hahahaha:D Mu klassioel on juba pulma kuupäev ka paigas:D

Nojaa, tekstile ei tule ka seekord pilte juurde. Oleks mul ainult fotoka laadija.. aga oh well.

Ja eile panin koolinädalale ilusa punkti saades Fannyga üle ropult pika aja kokku. Nimelt käis tsikk Viña del Maris ja joudis alles hiljuti tagasi. Juttu jätkus kauemaks, nagu ütleb vana hea kohvireklaam. Tuleb välja, et tulevikus hakkan ma teda tunduvalt rohkem nägema (ja tuleviku all motlen ma tulevast esmaspäevast alates), sest ümmargune number lisakilosid muutis ta arvamust kergejoustiku kohta suhteliselt drastiliselt. jeeeeeeee

Eiiiiii.... täna on vaheaja viimane päev.. mul pole lihtsalt sonu, sorri.

Ei tegelt, lootus säilib, et järgnevad 4 kuud polegi nii hullud. Mu kooli tuleb veel uusi vahetusopilasi ja puha:)

Head vabariigi aastapäeva:)

Tänane päev algas kohutavalt vara. 6.45 lausa. Aga nagu tublid sporditüdrukud ikka pesin hambad puhtaks, kammisin patsi ilusaks ja läksin oue transporti ootama. Kahjuks ei leidnud micro lausa teist laupäeva järjest teed minu tänavani. Voiks ju arvata, et pika peale saavad marsruudi selgeks, aga mis seal ikka:) Siiski on mul onn omada sobralikke naabreid, kes mind tsivilisatsioonile lähemale aitasid.
Tunnike pool hiljem, olin arvatavasti 100m stardis, jooksmas maeitea mitmendat nädalat järjest enda kohta kohutavat aega. Kuid peale esialgset mossitamist taipas geenius (mina), et on aeg end kokkuvotta ja näidata, millest üks oige eestlane tehtud on;) Tegelikult ma kahjuks ei tea, millest üks oige eestlane tehtud on (midagi head seal sees vast ikka on), aga see ei takistanud mind 200 meetris isiklikku marki kordamast (vist. nende aegadega on see jama, et tihtipeale nad lähevad meelest ära...). Ja taaskord sain aru, miks ma olen koik need aastad tegelenud selle spordialaga ja miks see mulle ikka veel meeldib. Nimelt. Iga onnestumine, iga isiklik rekord, iga voit- see energia, mida eelpool mainitud annavad, on lihtsalt vorreldamatu koige muuga. See tunne, et "jessssssssss lopuks tuli mul midagi välja, lopuks saavutasin eesmärgi" on nii-nii hea:)
Ja kui ma paari tunnise hilinemisega (energia oli lihtsalt nii suur, et jäin lopuni teiste alasid vaatama ja lopuks votsin ise ka veel kuulitoukest osa ja siis lasin veel enda käele pildikesi kajoonistada) koju joudsin, siis läks see päev veel paremaks:) Sest! Loivanud tuppa, leidsin voodilt midagi, mida enne seal küll polnud. Pakk! Üllatuspakk! Kaartide ja shokolaadi ja ajakirjadega. Aitäh, aitäh, aitäh:) Kolm ühes pakk! Sobrapäeva, vabariigi aastapäeva ja 7 kuu täitumise pakk! Jah, homme saab 7 kuud sellest, kui maandusin suures lennujaamas ja alustasin oma hispaaniakeelset, päikesepaistelist ja latiinode rohket elu siin maailma teises otsas:)

Mul on nüüd ajakirju, mida lugeda, nii et peaks vist lopetama:)
Jaana

Nädal tagasi käisin perega Aricast 4-5 tunni kaugusel ja 4500m korgusel asuva lago Chungara ääres. Koige korgemal asuv järv maailmas:) Eriti meeldejääv oli vist see, et seal oli kohutavalt külm. Suht kiiresti tuli meelde, mis tunne on Eestis kevadel ja sügisel. Minule ei teinud korgus midagi, aga Betzy oksendas terve tee tagasi. Kolab ilusalt, eks?:)

Ilus loodus oli seal ka otseloomulikult. Mida korgemale joudsime seda rohelisemaks läks. Ja tee ääres oli igasuguseid laamalaadseid elukaid ja mingeid jänesetaolisi loomi. Kusjuures ühes kohas, kus peatuse tegime, oli niii palju laamasid. Ja nad üritasid meile autosse sisse turnida. Tegelt need olid pooleldi inimeste hoole all, aga ikkagi suht oudne, kui mingi laamakari meie poole jooksma hakkas.

Siis nüüd moned päevad tagasi läks Monica Franciscoga Iquiquesse, nii et oleme Betzy ja vanaemaga kolmekesi. Ahjaa... ja uskumatul kombel sain ma peale 6,5 kuud siinolekut koduvotme. Aga ma arvan, et see on rohkem selle pärast, et keegi ei viitsi hommikuti mulle väravaust lahtitegemas käia:D

Siis. Neljapäeval. Käisin Fannyl rannas külas;) Ta tegi seal pere ja ühe sobraga kolmepäevast kämpingut. Ohtu kulmineerus sellega, et jäin sinna ööseks. Sest selle aja peale, kui ma koju tahtsin minna, oli juba pime ja ma olin jalgrattaga ja siin maailmalopus, kus ma elan puudub tänavavalgustus ja moningalpool ka asfalt. Need on need linnast väljas elamise roomud. Niisiis jäin sinna. Kuskil kella neljani olime ühe tuttava ärasaatmispeol (voi oigemini koosistumisel), 8 telgi kaugusel meie omast. Seltskonnas oli tunduvalt rohkem poisse kui tüdrukuid ja enamus neist olid üsna ebakaines olekus. Aga see muutis nad ainult koomilisemaks. Pool ööd vaidlesin mingi Pabloga selle üle, kas Eesti on iseseisev voi mitte. Nii tüüpiline, ma ei voi:D Ööseks voisin jääda ainult tingimusel, et hommikul vara lähen koju tagasi. Nii et kell 10 väntasin kodu poole ja üritasin vanaemale oma koige erksamat nägu ette manada.
Aga jah. Täna oli trennis kontroll. See pole nagu päris voistlus, vaid pigem teeb igaüks oma alasid tulemuse peale. Ehk siis progressi kontroll voi? Jooksin 100 ja 200m. Kumbki ei läinud eriti hästi. 200 oli enamvähem, aga ei midagi erilist. Trennis käin jumala korralikult, nii et ma ei tea, milles probleem on. Voibolla ma olen siis nii palju juurde votnud, et enam ei suuda kiiresti joosta:O Ma ei tea kah. Riided lähevad koik selga, nii et ma ei oska midagi arvata. Vahetusopilaste probleemid:D haha